Hara sadam

Aari mõtted seekordsest Haras käigust:

Minna või mitte minna, selles polnud üldsegi küsimust. Ilm oli kole. Selline just, et õige peremees ei ajaks koeragi välja, aga eks ekstreemsus selles seisnebki, et inimene läheb siis ise õue. Eriti vinged mehed lähevad sellise ilmaga: a) pubisse, b) klubisse, c) sukelduma. Need kaks meest - Meelis ja Priit läksid sukelduma. Priit vist oleks selle seikluse vahele jätnud, aga Meelis ei suutnud plaanitust loobuda. Suund Tallinnast võeti Hara sadamale. Tarmo Männard oli sadamas vee põhja kukkunud/ lükatud Opeli pagasiruumi aarde peitnud ja Meelis tahtis selle üles leida ning omalt poolt sinna midagi lisada. Olin paar päeva tagasi kindel, et no mina küll kaasa ei lähe, aga mineku hetkeks valdas mind täielik rahu ja minu jaoks täiesti ootamatu tunne - tahtmine kogeda midagi uut.
Hara sadamasse jõudsime natuke enne kella kahte päeval. Ilm läks aina koledamaks, mis omamoodi lisas ettevõtmisele ilu ja väärtust. Vihm läks vahepeal üle lörtsiks ning kevadest sai hilissügis. Meelis ja Priit käisid mööda kaid ja mõtisklesid, kus vette minna ja mismoodi seda õigem teha oleks. Otsustati kailt hüpata või õigemini otse astuda vette. Mulle meenus lause, et ära hüppa vette tundmatus kohas. Ütlesin selle ka välja, kuid see lause ei maksnud midagi. Nad hüppasid siiski. Meeletud mehed! Sel ajal, kui anfiibinimesed oma uudishimu vees rahuldasid, soenesin autos. Kümne minuti pärast läksin mullikesi kontrollima. Mõlemad olid olemas:) Varsti pisteti kaks pead veest välja ja leiti, et kole külm on ning otsustati kaldale ronida. Aaret Meelis ei leidnud. Aga visadus viib sihile, ma arvan ja suvel läheb Mel teisele katsele.
Vaatamata sellele, et ilm meid ei soosinud, meeldis mulle seekord Hara sadam. Võibolla sellepärast, et sain kail olla üksi, mõelda oma mõtteid. Võib ju öelda, et see koht on sünge oma mahajäetuses, kuid mulle tundus ta tol päeval nii üksik, ootav ja vastuvõtlik. Meri oli hall ja rahulik sadama varjus. Jällegi sai võitu tunne, et mu õige koht on väikeses majakeses mere ääres, kus ühe akna all, mis mere poole, on kirjutuslaud jne, jne. Aga unistamine pole keelatud, õnneks.