Bungsberg

Seekord oli suht eriline sukeldumine, kuna 2 inimest said korraliku lämmastikunarkoosi. Natuke on see ka minu süü, sest üks neist oli minu paariline. Nimelt läksin ees vraki juurde ootama, jättes buddy üksi alla tulema. Sedasi pimedusse laskumine võib ärevust tekitada küll, mis sügaval võib halvasti mõjuda. Umbes 20m sügavusel möödusin neljast askeldavast sukeldujast mis hiljem selgus oli ühe sukelduja päästeoperatsioon. All ootasin päris tükk aega, jõudsin teha isegi paar pilti kui paariline lõpuks saabus. Näitas mulle et tal on probleem, et õhk on otsas, vaja üles minna ja vehkis kätega ning hakkas siis allapoole vajuma. Vaatasin et õhk tal otsas ei saa olla, sest regust tuli pidevalt mulle - ta hingeldas. Võtsin siis käest kinni ja tõusime vähehaaval pinnale. Kuna vrakiga ei jõudnudki tutvuda, siis läksin ise uuesti alla. Nähtavus oli seal päris vilets - umbes 2m, õhku ka juba vähe järel ja seepärast tuli jätta vaatamisväärsuste otsimine järgmiseks korraks...
Vrakist: Hästi säilinud suur aurik, asub Kakumäe ja Naissaare vahel 38m sügavusel.

siin aga Külli juhtumised sellel üritusel:

Tere,
Et ausalt ära rääkida kuidas ma lämmastikunarkoosi sain, pean alustama 1. septembri õhtupoolikust.
Panime Sukeldumiskeskuses asjad kokku ja võtsime suuna merele - Bungsbergi vraki poole.
Alla sukeldusime üsna kiiresti. Jõudsime 2 minutiga 34 meetri sügavusele. Kõik oli korras kuni umbes 31 meetri peal juhtus midagi koledat : Kõik muutus ähmaseks ja ebareaalseks. Minu ees laskuva sukelduja piirjooned valgusid laiali. Järsku tundus täiesti võimatuna millestki arusaamine. Olime jõudnud vrakini, kuid praegu sellest kirjutades ei meenu mulle sellest ühtegi detaili. Veelgi enam - mulle ei meenu ka see, et ma üldse oleksin vrakki näinud kuigi sõbrad väidavad et toetusin selle vastu. Proovisin keskenduda hingamisele või buddyle otsa vaatamisele. Asjatu tegevus. Ka kogu enda tahtejõudu kokku võttes ei õnnestunud mul pilku fokuseerida. Veidrad olid ka mõtted : „ Kiiresti üles ei tohi minna, järelikult pean alla jääma.“ Kui mõnusad soojad kindad!“ „ Huvitav kust see valgus tuleb?“ Neetud - isegi mõtted ei allunud kontrollile! Seejärel must auk. Pilt mul arvatavasti ära ei kadunud, aga ma lihtsalt ei mäleta midagi. Olin jõudnud endale ankruköie hämmastava kiirusega ümber jala ja käe mässida ning olin vist seda ka kaela ümber keeramas kui teised selle otsustavalt kaugemale viisid. Kusagilt alateadvuse hämarusteat kerkis esile üksik käemärk - tõstsin pöidla püsti. Järsku tõsteti mind kahelt poolt kaenla alt üles poole. Keegi näitas kuidas ennast mööda köit edasi tõmmata. Üles minekust ei mäleta samuti midagi. Kahju et mu buddy kes minuga koos pinnale oli sunnitud tulema, seekord vrakki ei jõudnud vaadata. Kuigi see oli minu elu üks ebameeldivamaid kogemusi (mis saabki olla meeldivat selles, kui inimesest saab sekundi jooksul imbetsill), ei mõjunud see ometi sukeldumissoovile pärssivalt. Andis juurde vaid ühe väärtusliku kogemuse: Alla pole vaja kiirustada ja tore et on olemas hoolivad sõbrad.
Head sukeldumist!
Külli